Kohtasin kord metsas karu,
oli teine täitsa maru.
Nähtavasti talveunest ärkas,
haigutas, kui mind ta märkas.
Sasis juukseid, pühkis silmi,
ei ta mõistnud, mis on unes, mis on ilmsi.
Vaatas ette, vaatas taha,
istus prantsatades maha.
Korra rahmas käega õhku
ja siis jälle puges põhku.
Mets ta norskamisest kajas,
öökullgi uinumiseks kõrvatroppe vajas. :)
No comments:
Post a Comment